Heipsu, kaks nädalat tagasi juhtus päris hirmus aga õnnelik ōnnetus. Tahaksin seda teiega jagada. See juhtum pani mind mõtlema ja olema teistmoodi.
See päev oli veider juba lõunast saadik. Sain tol päeval varem koju helistasin emale, et kas lähen võtan ta peale või on juba kodu poole teel. Ta oli väga imelik telefonis ja ûtles, et ei saa rääkida hetkel. No selge! Läksin siis koju ja käib plinn telonis. Kolleeg oli saatnud pildi kuidas tema mehe autole tagant sisse sõideti. Õnneks ei olnud midagi hullu ja inimesed ka terved! Mõne aja pärast jõuab ema koju ja küsisin siis millega tegelesid. Ta vastas selle peale, et pidi kiirabi kutsuma ûhele mehele keda siis kiirabi elustama pidi. Kahjuks ei ole teada ja ei saa ka teada kas see mees jäi ellu või mitte. Kuna meil oli minek külla sünnipâeva tähistama siis panin ennast ilusti riidesse, tegin meigi ja jalanõusid valides ma veel mõtlesin, et panen kontsasaapad aga siis otsustasin ikkagi tanksaabaste kasuks.
Hakkasime siis liikuma, panin waze asukoha, et kust kaudu mõistlikum minna oleks. Waze näitas mööda kanali teed pidi nii sai ka mindud. Ehitus ABC juures majade vahelt tuli üks auto külg ees suurele teele. Arutasime emaga, et kui sellele juhil peaks käest minema rool siis ega midagi meie teha ei saa. Ongi kûljepealt sees meil. Saime siis kanali tee peale. Eedeni ringil oli meie ees ûks väiksem kopp, mille papu ka all ringi käis. Jalakäijate silla juures on valgusfoor ja enne seda ûks ülekäigurada. Enne seda rada ma juba võtsin hoo maha nagu alati ja millegi pärast ma tundsin ennast ebakindlalt ja panin mõlemad käed roolile ( teen seda alati kui tunnen ennast ebakindlalt). Foori juures olin siis nägin , et eest tulev auto hakkab seisma jääma( ta tahtis pöörata vasakule). Vajutasin natuke gaasi kui sain aru, et ta ei kavatsegi seisma jääda. Vajutasin ruttu pidurit ja keerasin paremale poole. Aga see kahjuks ära ei hoidnud avariid. Libisesin korralikult edasi.
Esimene asi peale kokkupõrget ma tundsin kärsa haisu. Ma arvasin, et auto põleb. Ma küsisin emalt kas ta saab autost välja samal ajal proovisin ennast turvavööst lahti teha. Saime mõlemad välja ja ema esimene lause oli “ No kurat küll!”😅 Läksin kohe teise auto juurde (KIA) ja vaatasin kas seal inimesel/inimestel korras kõik. Juhi uks ei tahtnud lahti tulla seega pidin oma jõudu kasutama. Sealt seest tuli vanem naisterahvas välja. Õnneks oli ta üksi. Mis on lahe avastus, on see, et ema apple watch SE helistas avarii ajal ise hädaabisse. Aga me ei saanud hakkama sellega seega panime kōne ära ja ma helistasin enda telefoni pealt. Esimene küsimus oli mul muidugi enne helistamist, mis see politsei number on 😆. Sain hakkama. Kuna KIA’l olid vedelikud ka väljas siis pidi ka pääste kohale tulema. Kiirabi kutsusin ka selle naise pärast, sest ta oli väga shokis ja lõpuks läksin ka mina närviliseks, sest ta aina kordas, et “Ma olen süüdi!”, “ Mida ma nüüd teen!”, “ Ma olen lollakas!” jne. Kui kuulsin sireeni siis naersin emale, et raudselt sama brigaad, kes mul nädal tagasi aias käisid tuleohutusest rääkimas. JAH, nii see oligi! 😀 Ma helistasin ka oma tuttavale kelle juurde pidime minema ja kes on minu auto remondimees ta pakkus välja, et tuleb kohale ja loomulikult olin sellega nõus.
Kiirabi vaatas naise üle ja küsis kas mul kõik korras. Selleks ajaks ma hakkasin natuke tundma käes valu. Lasin üle vaadata, õnneks luu katki polnud aga öeldi, et peaks EMO’s käima, et nukkide juures võivad mõrad olla. Selge, kuna tol hetkel aega polnud siis see jäi sinna paika. Politseilt sain veebilehe http://avarii.lkf.ee ja seal sain teatada ōnnetusest. Kiire ja lihtne. Tegin enda asjad ära, andmed ja pildid autost. Siis jäin ootama kuna teine pool ära täidab ja sai sellega ühelepoole. Tuttav helistas minu kindlustusele, et puksiir tellida, kuna auto käima ei läinud. Ja te oleksite pidanud seda vaatepilti nägema. Postimehe esikaane pealkiri “ Mimm lükkab oma BMW!” Mõistlik otsus oli kontsasaapaid mitte panna. Aga oleks vōinud jope selga panna mitte mantli. Hea, et autos olid varu kindad. Kui me saime asjad tehtud ja sain teada kuhu puksiir mu auto viib lasime sealt jalga. Sõbranna juurde oli lühike maa aga selle tee peal ma suutsin ikka nii pinges olla ja iga väiksem asi pani mu südame rohkem tööle. Sōitsime külla edasi küll aga väikese hilinemisega. Sõbranna oli mulle teki, sokid ja tee valmis pannud! Aitäh Sulle Kertu! Naljakas oli see, et kui jõudsime külla siis saatis mulle onu auto soojenduspuldi patareidest pildi, et leidis need mida mul vaja. Ma saatsin talle oma autost pildi vastu ja ütlesin, et mul pole neid enam vaja! 😄Kurb oli küll.
Iga minut, mis edasi läks ma hakkasin rohkem seda valu käes tundma. Käsi sai korralikult põrutada! Ja ajapikku läks paiste ka.. Koju läksime siis fikseerisin sidemega käe ära ja võtsin valuvaigisti sisse. Siit esimene unetu öö ka tuli. Esimesed kaks nädalat oli mega valus. Alles nädalavahetusel võtsin sideme ära ja saan nüüd juba asju tõsta. Valu on ikka aga mitte nii suur. Mingil hetkel läksid juba kaks keskmist sõrme paiste ja siniseks.
Iga hetk läks see käsi hullemaks ja öösel sain natukene magada siis kui käe alla panin oma väikse padja ehk käsi oli veidi rohkem üleval. See oli rets valu. Ma helistasin ka pereõele, et mida ma teen ükski valuvaigisti mind ei aita. Ta ütles, et ainuke ravi ongi külm ja võin võta kangemat valuvaigistit. Aga valu võib olla 1-2 nädalat. Iga õhtu ma tegin natukene trenni liigutasin sõrmi ülesse ja alla. Rannet ka samamoodi, sest kui valu lõi, siis lõi ta mulle randmesse. Ja see oli rets! Emps veel ütles ka, et muidu hoiad alati rooli alt kinni nüüd oli vaja oma käed ülesse toppida.
Autost ka natukene. Auto läheb mahakandmisele. Mõlemad airbag’d tulid välja, esiklaas mõrane, stange, tiib, tuli, said viga. See kindlustusega jamamine on ikka eriti piin tegevus. Kõige nõmedam on see, et mina seda avariid ei põhjustanud aga ma pean selle nõmedusega tegelema. Eks näis, mis pakkumine mulle tehakse ja siis vaatame edasi. Kui ma poleks fikseerinud EMO’s õnnetusega juhtunud kätt siis oleksin saanud enda kindlustusega tegeleda, kuid kuna ma seda tegin siis pean asju ajama kahju tekitaja kindlustusega. Ma loodan väga, et see läheb kiirelt! Väga raske on nüüd ilma autota olla. Midagi teha ei saa ega kuskil käia. Selline tühi tunne on. 🙂 Imelik maja ette vaadata, sest mu nunnut pole siin. Aga natuke heameel ka, sest selle parkimisega seal maja ees ma läheks hauda!!!
Kokkuvõttes oli see õnnelik õnnetus. Kahju on muidugi autost aga nagu paljud ütlesid siis ilmselt polnud see auto ikkagist mulle loodud. Ma ei ole siiani autoga sõitnud aga ma arvan, et see ei ole probleem. Olen kuulnud küll, et kohe peab rooli tagasi minema, sest muidu kartus saab Sinust võitu. Ma ei usu, ma tunnen ennast roolis olles enamasti väga häsi ja kindlalt alati nii tundnud aga eks me näe. Tänu sellele ma hakkasin veel rohkem mõtlema oma lähedastele. Liiklusele, kui oluline on olla ettevaatlik. Jah, alati ei pruugi Sinu süü olla ja Sa ei saagi sinna midagi teha aga teinekord just sellepärast, et Sina oled ettevaatlikum pääsed Sina avariist ja päästad ka teisi avariist. Olge palun ettevaatlikud ja kui tõesti maanteel ei julge sõita 90 km/h siis sõida 80 km/h. Kui nii kiirelt ei julge siis sõida 70 km/h, aga ole ettevaatlik. Kui Sina, tema taga mõtled, et no kurat ta nii aeglane on siis ole palun mõistev. Mine mööda või kannata see ära. Siis jōuame kōik tervelt oma perede juurde! Tahan veel tänada Kertut nende soojade sokkide, teki ja tee eest. Jaaku, kes tuli mulle sündmuspaigale appi ja aitab sellega tegeled. Ja, et mu auto enne avariid ikka korda tegid!! 😎
Kaunist kolmapäeva!
Kristella
kristellablogi.wordpress.com 
Lisa kommentaar